Õnneks on inimkond välja mõelnud imerohu hommikuse väsimuse vastu- jalutamine. Sellepärast ma naudingi igal hommikul kooli jala minemist. Välja arvatud muidugi need mõned üksikud korrad, mil ma sisse magan ja lihtsalt olen sunnitud ühistranspordi teenuseid kasutama :)
Igatahes, kuigi mu koolitee pole eriti pikk (umbes 15 minutit, olenevalt tempost), juhtub seal vahest väga huvitavaid seikasid. Täna ma küll ei kohanud kolme oravat või tundmatuid liikuvaid objekti koolistaadioni augus toitvat tädikest, vaid sattusin hoopis ühe lasteaiarühma hommikuse jalutuskäigu peale. Kõik pisikesed põngerjad olid endale ilusa ja silmipimestava neoonkollase vesti selga saanud ning kuulasid suud ammuli kasvataja korraldusi. On ju tavaks õelda, et kui keegi tahab õppida inimeste juhtimist, siis tuleks seda alustada lasteaialaste rühma juhtimisest punktist A punkti B ning seda tuleks teha nii, et kõik oleks terved ja tahaksid ka järgmine kord mängima minna. Ning see on juba sootuks keerulisem ülesanne. Aga, mis mind täna lausa sammu aeglustuma pani (ma reaalsetl jalutasingi aeglasemalt selleks, et saaksin selle rühma kõrval kõndida) oli üks pisike põngerjas sealt rivist:
"Miks me peame neid veste iga kord selga panema, kui me jalutama läheme?"...."Aga sellepärast, et me ei kaotaks üksteist ära", vastas kasvataja.
"Miks? Keegi ei taha ju ära kaduda"...."Aga kui siiski kaoks, siis me leiaksime teid kiiresti üles. Ja ka autojuhid näevad teid, kui teil vestid seljas on".
"Miks teil veste seljas ei ole?", küsis poisike edasi. "Sest meie oleme juba suured".
"Miks?...(pikk mõttepaus)...Kas ma võin sul käest kinni võtta, sest kui sul ei ole vesti seljas, sest ma ju ei leia sind üles siis, kui sa ära kaod.... " Sel hetkel pidin ma kahjuks teel ära keerama kooli poole, aga ma lihtsalt armastan väikeseid lapsi :) Parim viie MIKSi küsimise/näitamise näide..
Ma tellisin endale juba eelmine nädal Saaremaalt õunu, täna saabusid nad viimaks ometi kiirkulleriga kohale. Lisaks ootas mind saadetise hulgas ka pisike üllatus- värske põdralihasuitsuvorst. Seoses sellega, edastas kuller mulle teate, et lähiajal ei oodata mind Pärnusse- selle kinnituseks ütles ta, et minu toast on ametlikult tehtud vorstikuivatusahi ning kahele seal ruumi ei jätku :) Fine!
Õhtul ootas mind ees kultuuritoimkonna motivatsiooniüritus. Käisime Skyparkis :) Mul on selle kohta õelda ainult 8 sõna- fun, higi, fun, põrutused, fun, paistes hüppeliiges ja fun. Hiljem õhtu jätkus juba vanalinnas mööda munakivitänavaid tatsudes ning ühise laua taga tutvustusringe kedrates. Kas te teadsite, et iga inimese sees on õnnesüsteem ehk õnnekotike- mina ei teadnud, aga nüüd tean :) Süsteemi toimemehhanism on väga lihtne- toimub kaks vastandlikku protsessi- kogumine ja kulutamine. Siis, kui meil läheb midagi hästi (nt võiga määritud sai kukub sul napilt teksaspükstest mööda või kontrolltöös on just need küsimused, mida sa igaks juhuks hommikul üle kordasid jnejne), sellisel juhul on tegemist oma õnne kulutamisega. Aga, kui midagi läheb teatud põhjustel veidi halvasti (nt istud selle ainukese tooli peale, kuhu oli pandud näts), siis on tegu lihtsalt õnne kogumisega . Ja kogumine ei ole üldsegi halb, see ju tähendab, et seda saab järgmine kord millalgi omakorda kulutada ;) Tavaliselt võiksid olla inimestel need süsteemid tasakaalustatud, see tähendab, et nii palju kui kogud, nii palju on sul ka võimalust kulutada. Aga, kallid inimesed, kes te tunnete nagu teil ei läheks kunagi midagi hästi ja mitte kunagi ei vea, siis siit tuleb teile hea uudis- kuna ka õnnekoti suurus on mingil määral piiratud, siis lõpmatuseni ole võimalik õnne koguda- süsteemis tekib ülekoormus ja mingil ajahetkel toimub suur plahvatus :) Ma loodan, et suutsite seda veidi keerukat mõttekäiku jälgida, kuid peate mulle andeks andma kui ma ei suutnud seda piisavalt hästi seletada, sest kell on ju ka juba kolm öösel.... Igatahes, idee on selles, et iga inimene peaks suutma oma ebaõnnestumisi näha mingisuguse positiivse nurga alt- olgu siis selleks kasvõi õnnekotti õnne kogumine :)
Aga olgu, ma arvan, et täna ma enam ei suuda enam kirjutada/mõelda/õelda (hea, et ka blogid on kaasajastunud ning kasutavad spellerit) ning lähen magama ära. Kui nüüd kella vaadata ja teha keerukaid matemaatilisi tehteid, siis (kui ma just ei teinud mõnda ränka arvutusviga) tuleb tõdeda, et saan täna öösel ainult kolm tundi magada :(
Loodetavasti on Ida-Virumaal ka internet olemas, sest teatavalt kuulub Wifi Eestis juba inimõiguste hulka ;)
Goedenacht!
Kati
No comments:
Post a Comment