Elu on lühike- eira reegleid, andesta kiiresti, suudle aeglaselt, armasta tõeliselt, naera kontrollimatult ja ära kahetse ühtegi asja, mis pani Sind naeratama...

Iga minut, mis Sa veedad vihasena, pahasena või tigedana on minut, mil Sa pole õnnelik ja, mida Sa iialgi tagasi ei saa..

Kohal olek on üks asi- tasemel kohal olla on hoopis teine teema.. :)

Ma avastasin endalegi üllatuseks, et olen viimasel ajal (nii palju kui seda aega olnud on..) suhteliselt laisk kirjutaja. Ma üritan ennast parandada...pigem omakasu eesmärgil, kuna terve nädala tegevusi ühe õhtuga kirja proovida panna on suhteliselt piinarikas.

Nädalavahetus möödus Suvepealinna mõnusid/tegusid nautides- lisades veel suure käputäie võrkpalli, saamegi ühe mõnusa, õdusa ja koduse nädalavahetuse :)

Nagu TV3 (või Kanal 2- ei suuda väga vahet teha enam) on viimasel ajal korrutanud- Kas Te teadsite, et enamik inimesi armub reedeti?! Ouhh, well- reede oli küll jah suhteliselt kummaline päev. Pärast majandusmati kontrolltööd hakkas taevast sadama selliseid lumehelbeid, et ilmselgelt tekkis igal vähegi talve näinud inimesel glögi ja hõõgveini igatsus. Ja kuna glögi veel ei müüda- vähemalt mitte meie koduhoodis- siis tuli rahulduda selle teise variandiga. Seda seekord siis PÄRNUS- jaaaaa, ma viimaks ometi sattusin koju :) Viimasest korrast oligi liiga palju aega möödas- olin juba unustanud ristmike valgusfooritsüklid ära :) Elad ja õpid, elad ja õpid- minu reedeõhtune õppetund oli, et punast ja valget ei ole otstarbekas omavahel segada..vähemalt mitte suurtes kogustes..

Ma olin juba ära unustanud, milline peab üks õige voodi välja nägema. Õnneks käisin oma mälu värskendamas- JAH, see peab olema suur, pehme, rohkete patjade, suure teki ja mõnusa voodipesuga. Oi kuidas ma tahaks selle endaga pealinna kaasa võtta....aga siis võikski tekkida oht, et keskenduksin siin liiga palju magamisele ja teised asjad jääksid tagaplaanile...

Õnne võib tunnetada siis, kui on liiga palju tegemist, et pole muretsemiseks aega- sama lugu kehtib kõikide asjadega. Ma armastan võrkpalli siis, kui pole enam aega sellega ise tegeleda- see nädalavahetus tundsin üle tüki aja taas seda, et võiks tekitada seda aega veidi rohkem .. :) Aga eks näis, elame ühe päeva korraga (ja eelkõige need 5 EPICkiiret päeva, mis praegu on).

Kuhu olen ma teel? Ja miks ma siin reisikotis olen? - on kaks varianti- kas prantsuse saatkond Pariisis või veel teadmata asi kusagil Hollandis. Täna õhtul langes jälle taevane tuluke msni, mis soovitas Hollandit, aga ... aega on selle kiire asjaga ja enne peab laulud (tänud Krissule selle kirja eest..) oma peas välja mõtlema.

Loodan ,et suudan täna mitte oma voodist alla veereda.

Goedenacht,

Kati

Teadmiseks elanikkonnale: "Tunneli lõpus paistnud vlgus otsustati kokkuhoidu silmas pidades kustutada"

Eile (esmaspäeval) oli mul totaalselt strateegiliselt planeerimata päev voodis. Okei, tegelikult ma ikka liikusin natukene ringi ka. Läksin päeval korra otse voodist poodi ning oleksin sujuvalt sobinud mõne hirmutuskampaania plakati peale- a´la näe, mis juhtub kui nädala aega juukseid ei kammita vms.. . :D Nii mõndššad on need mõned üksikud päevad, mille saab vabaks võtta ning kodus pidžaama, teki ja suure kohvikruusiga ringi tatsata. Kahju, et neid päevi ainult üliharva on.

Eile oli ka meeldivalt üllatusterohke pealelõuna, näiteks: sain teada, et Piret oskab joonistada hammasrattaid, millel on pidžaamad seljas või siis natukene nadim uudis- avastasin, et mind ootab ees kaks ülimalt teguderohket nädalat- And Not In a Good Way... (Tegelikult on õppida ju tore:)) Õhtul, või tegelikult öösel, käis peast küll läbi mõte, et kustutaks arvutist oma ToDo listi ning põgeneks Kambodžasse. Aga ilmselgelt oleks ju igav elada ilma tegemiste ja kohustusteta niiet, võimatu tuleb lihtsalt heaks kiita, möödapääsmatuga hakkama saada ning väljakannatamatut taluda :) Kas ma juba mainisin, et riigieelarve seletuskiri on 651 lehekülge pikk ?!

Väärtused... Kuni 3nda eluaastani arvab iga laps, et tema ongi maailm. kuna ta hoomab kõike maailmast asju terviklikuna. See kõik, mis tema ümber toimub, tundub talle olevat õige ja õiglane. Sealt tulenebki meie hilisem väärtushinnangute süsteem. Jääb ainult loota, et inimesed olid kolme aastaselt veidi taibumad kui praegu, sest tundub, et väärtuste sõnastamisega ei ole hädas ainult organisatsioonid...

Aga siirdume siis tänasete lainete peale- hommikune tavarutiin: äratuskell- voodist üles- kohvi tiksuma- hommikused tervitused- pessu- kohvi- uudised- riidesse ja jooksuga kooli. Champagne before lunch does not mean a very productive afternoon...mulle tundub, et sama efekt ilmneb ka ploomimahla puhul. Seega, ma eelistasin meega teed ja punast pleedi ning asetasin oma analüüse pungil oleva läpaka paariks tunniks kõrvale.

Produktiivsus loomulikult tõusis selleks ajaks, kui oli vaja minna Krissu juurde Salon+ koduteenust mängima. Õnneks me mõlemad võime nüüd jälle ilma mütsita siseruumides ringi käija :). Õhtul toimus veel ka suuremat sorti muffinsite küpsetamine. IW koosolek on ju homme ning selle jaoks tuleb veidi vaeva ka näha ;) Mul tekkis nädala suurim dilemma- ma ei suutnud otsustada, kas teha šokolaadi ja kirsitäidisega muffinsitele valge või tume glasuur ?! Niisiis otsustasin hoopis pudingu kasuks (tegelikult oli tegemist lihtsalt valge šoksi glasuuriga, millele lisasin kogemata liiga palju võid). Võin vist juba uhkusega õelda- ja Krissu seda kinnitada- et need on maailma parimad muffinsid ever! :) Hmmm...kas oli ikka hea mõte nad ööseks Krissu juurde jätta.. ?

Jäädes ootama homset IW koosolekut ning lootes, et uni eine gute,

Kati

Ära imesta! Kellele on vaja teada, et sina seda asja varem ei teadnud?

Olen juba nädala aega üritanud mõtteid oma peas korrastada- suhteliselt tulutult. Pudru ja kapsad, koos vürtsi andva salsakastmega.

Pühapäeva hommik- istun oma tekiga elutoas teleka ees ja vaatan oma ToDo listi. Esimese asjana peaksin minema alla poodi kohvi ostma, aga isegi see tegevus ei tundu olevat hetkel ahvatlev. Mul võiks olla see pisike roheline päkapikk varnast võtta, kes mu pisikesi soove täidaks :) Ma nüüd üritan eelmise nädala sega-summa-suvila siin kuidagi kokku võtta ja midagi kirja panna- samal ajal kuulates taustamuusikaks Chet Atkinsit- peaks looma küll vastava meeleolu.

"Do one thing every day that scares you."- Mina tegin seda teisipäeval. Sest ma tõesti kartsin sel päeval kooli peal ringi jalutada- arvestades meeleolu, olin suhteliselt kindel, et võin kukkuda trepist alla ja murda jalaluu või kukub mulle mõni LCD ekraan pähe. Selgituseks siis võib-olla nii palju, et teisipäevane päev (koos esmaspäeva ja poole kolmapäevaga) olid kergelt õeldes "veidi mööda" päevad :) Ma õppisin tol päeval ka päris toredaid märkuseid konfliktide kohta- konflikte ei põhjusta mitte isiksuse omadused, vaid inimeste käitumine teatud situatsioonides. Tee, mis tahad, aga sinu närvisüsteem ei saa minna tülli teise inimese närvisüsteemiga. Konfliktide põhjused on lõputuid, kuid kuna selle vallandab meie käitumine, siis on võimalik peaaegu iga sorti konflikte ennetada. Erandiks on ainult need, mis viiakse väärtushinnangute tasemeni, sest inimese väärtushinnanguid on pea võimatu muuta. Kummad tulbid on siis ilusamad- kas punased või kollased? Vaielda võib lõputult... see oli lihtsalt üks süütu näide väärtushinnangutest.

Kolmapäev muutus tegelikult juba huvitavamaks- ehk oli asi ka selles, et sain viimaks oma kuulmise tagasi. Kolmapäeval avastasin ka ühe küllaltki huvitava seaduspärasuse, nimelt riigiametnikud on suhteliselt stabiilsed tüübid- triip, triip ja ruut seekord :) Tegemist oli taaskord siis külalisesinejaga ning ma EI keskendu nende riietusele, aga need ruudud ja triibud ja täpid on juba iganädalaseks fenomeniks kujunenud ning olen nüüd nende jälgimisest veidi sõltuvuses..

Hmmm, esinduse õhtu. Selle saab seekord kokku võtta ainult ühe sõnaga ja sellest peaks piisama- Merka :) Need, kes ise kohal olid, saavad aru....need, keda polnud- noh, teist on veidi kahju :) Aga kolmapäev pakkus- lisaks eelnevale- veelgi paeluvaid momente. Kuna ma olen veidi laisk nüüd, siis kirjutan siia ainult märksõnad, kel huvi uurib ise täpsemalt: Taani karjäärinõustamise süsteem, integratsioon kahe ajupoolkera vahel, vanglategevjuht ja happyplanetindex.org. Tihti unustame asju, mida me pole teadnudki!

Neljapäev- jooksin ringi nagu seitsmejalaline kass, kelle 3 jalga tahavad minna paremale ja 4 vasakule, mis kokkuvõttes tähendab otsustamisvõimelisetust mitte millegi vahel. Äratus, õppimine, make-up, filmimine, nõukogu koosolek, kartul, jooks koju, Seikluspäev, Fusioon, kodu, magamine.... Saladust jagades kaob saladus ise- sellepärast ma ei mainigi, kuhu ma peitsin tol päeval oma finantsarvestuse loengu ja seminari ;)

Reede- Lihtsast küsimusest meilil- nimeta kolm asja, mille üle eestlased uhked on?- võib välja kasvada vägagi huvitav vestlus/arutelu. Tulemuseks oli see, et meenutasin kalli õpetaja Otsa Eesti ajaloo kordamisaastaid, lugesin kultuuride lõimumise filosoofiat ja avastasin ,et mul on vist palavik. Õnneks oli seekordki abiks hea sõber Coldrex ning enne Krissu juurde minekut olin taaskord terve nagu purikas. Veel mõned meenutused reedest:

*Ta on nagu lauaga löödud. Ja mitte üksnes vastu rindu.

*Ma suudan vaevu oma ükskõiksust vaos hoida.

*Kui mind huvitaks su arvamus, siis ütleksin, milline see on.

*Ma ei ole sinu tüüp. Ma pole täispuhutav.

*On sul minut aega? Räägi mulle kõik, mida sa üldse tead.

*Näed siis. Ei ole ikka tarvis tühja peaga napsu võtta.

Reede õhtu oli tore- natuke veini, natuke juustu, nalja, natuke erasmuseid ja palju iseloomu :)

Laupäev oli see eest väga produktiivne päev. Ärkasin kell 3 päeval- see oli esimene hommik üle pika-pika aja, mil ma ei pannud äratuskella helisema- aga siiski, isegi minu kohta on kella 3ni liiga kaua. Aga ju mul oli seda vaja. Ülejäänud päeva (mida iseenesest ei olnud palju alles jäänud) olin asjalik: koristasin, pesin pesu ja sujuvalt töötasin selle kallal, kuidas kõige efektiivsemalt lükata toimetusi pühapäevasele päevale :) Õhtul seletasin Krissule, mis on ´kõrks´ ning käisime Vanalinnas ekskursioonil ja õhtust söömas.... seda küll natukene meile omasel moel, aga põhimõte jääb samaks. Ja nüüd ma olengi sujuvalt jõudnud selleni, et ärkasin täna hommikul kell 9 üles, avastasin, et kohvi on otsas ning ootan pingsalt, et saaksin minna pitsat ja Hemingway´d tooma, lõpetama neid tegevusi, mis ma sujuvalt tänase peale veeretasin ning samas pean jõudma veel Audentesesse mängule. Kuhu see roheline nagis rippuv päkapikk nüüd kadus....

Kati

Alice kassile: "Millist teed mööda ma peaksin minema?" Kass Alice´le: "Kus sa tahad minna?"

Mul oli täna totaalne õnne kogumise päev. Kes sellest aru ei saanud, siis lugegu varasemaid postitusi. Mõnikord lihtsalt oleks targem voodisse jääda ja kogu päev maha magada. Aga nagu õeldakse- ära kurda oma muret teistele, enamiku jätavad need ükskõikseks ning ülejäänutele pakuvad need lihtsalt rõõmu. Sellepärast ma oma tänasel päeval väga ei peatukski, ütlen ainul seda, et täna toppisin ma endale- sõna otseses mõttes- kaks säraküünalt (Vika sõnastus) kõrva... See, mida te igaüks endale sellega seoses ette kujutate, oleneb juba teie enda fantaasialennukusesest :)

Seega, ma hoiatan kohe ette, et täna kirjutan siia suht random mõtteid- osad neist tulenevad nädalavahetusel olnud koolituselt ning osad tänasest päevast. Kuna kell on ka juba suhteliselt palju ning mu aju lõpetab funktsioneerimise südaööl, siis ma ei vastuta alljärgneva teksti sisukuse eest ;)

Pühapäeval lõpetasime oma koolituse ühe mõttega, mis on tegelikult kõigile teada, kuid minu arvates tahab pidevalt meeldetuletamist. Nimelt, inimesed ei kiida üksteist piisavalt palju. Eriti eestlased, kuna me lihtsalt oleme kinnisemad kui mõni teine rahvus. Suusõnaline tunnustus- see võtab aega ainult 10 sekundit, kuid annab teisele inimesele niivõrd palju motivatsiooni ja tegutsemistahet. Ning muudab ka teise inimese päeva palju rõõmsamaks. Hinnakem siis oma kaaslaste panust- isegi pisikesi saavutusi! :) Üliõpilasnõukogude koolitusnädalavahetus oli super. Siinkohal siis suured tänud Katule ja koolitajatele :) PS! Ma hakkasin uueks Sokraatilise jalutuskäigu fänniks (Sokrates nimelt armastas käia koos oma meessoost sõpradega jalutamas ning filosofeerimas erinevatel teemadel). Sama tegime ka meie koolituse alguses- Erg goed!

Veel üks lause oluline lause Ida-Virumaa Kolledži esindusauditooriumist, mis jäi mul mõttes kõlama: "Tugev organisatsioon paindub, aga ei murdu". Täna ma muudaksin seda natukene: "Tugev inimene paindub, aga ei murdu". Muudatustega tuleb kaasas käia, aga samas ei tohi oma põhimõtetes järele anda- see, mis ikkagi tundub südames õige olevat ning, mida millegi pärast ka kõhutunne kinnitab- sellest tuleb kinni hoida ja mitte lasta teistel ennast mõjutada. Teised on selleks, et meid suunata, mitte et meid kujundada. See haakub natukene minu ja Krissu tänase ´juhtimisvestlusega´, aga idee on selles, et me peame suutma välja kujundada iseenda seisukohad- need ei pea alati olema kõige õigemad ja reaalsemad, aga nad peavad olema Meie omad. Muidu toimubki meiega see nii öelda murdumine...

Aga, kuna täna õhtul minu poolt midagi tarka enam vast tulemas ei ole, siis pean seekord kasutama kõrvalist abi. Jagan teiega ühte tsitaati. Ma parem ei ütle, kellelt see pärineb, muidu võib ehk selle väärtus muutuda veidi kaheldavaks (Ära siis Googelda seda!), aga siit ta tuleb: "I believe that everything happens for a reason. People change so that you can learn to let go, things go wrong so that you appreciate them when their right, you believe lies so you eventually learn to trust noone but yourself, and sometimes good things fall apart so better things can fall together".

Ja lõpetuseks- kaks päeva tagasi algas Hug an Estonian week- nii et, kõigil on hea põhjus, miks kallistada üksteist! ;)

Rakkaudella,

Kati

Parem mõista natukene ja õigesti kui saada kõigest valesti aru.

Ma ei saa sinna midagi parata- hommikul vara ärkamine lihtsalt ei ole minu jaoks. Mitte, et see mind üllataks, et ma igal hommikul oma äratuskella vähemalt kolm korda edasi lükkan ning siis ka veel väga vastumeelselt ennast oma soojast voodist üles upitan... Hommikused loengud lihtsalt peaksid olema keelatud :)

Õnneks on inimkond välja mõelnud imerohu hommikuse väsimuse vastu- jalutamine. Sellepärast ma naudingi igal hommikul kooli jala minemist. Välja arvatud muidugi need mõned üksikud korrad, mil ma sisse magan ja lihtsalt olen sunnitud ühistranspordi teenuseid kasutama :)

Igatahes, kuigi mu koolitee pole eriti pikk (umbes 15 minutit, olenevalt tempost), juhtub seal vahest väga huvitavaid seikasid. Täna ma küll ei kohanud kolme oravat või tundmatuid liikuvaid objekti koolistaadioni augus toitvat tädikest, vaid sattusin hoopis ühe lasteaiarühma hommikuse jalutuskäigu peale. Kõik pisikesed põngerjad olid endale ilusa ja silmipimestava neoonkollase vesti selga saanud ning kuulasid suud ammuli kasvataja korraldusi. On ju tavaks õelda, et kui keegi tahab õppida inimeste juhtimist, siis tuleks seda alustada lasteaialaste rühma juhtimisest punktist A punkti B ning seda tuleks teha nii, et kõik oleks terved ja tahaksid ka järgmine kord mängima minna. Ning see on juba sootuks keerulisem ülesanne. Aga, mis mind täna lausa sammu aeglustuma pani (ma reaalsetl jalutasingi aeglasemalt selleks, et saaksin selle rühma kõrval kõndida) oli üks pisike põngerjas sealt rivist:

"Miks me peame neid veste iga kord selga panema, kui me jalutama läheme?"...."Aga sellepärast, et me ei kaotaks üksteist ära", vastas kasvataja.

"Miks? Keegi ei taha ju ära kaduda"...."Aga kui siiski kaoks, siis me leiaksime teid kiiresti üles. Ja ka autojuhid näevad teid, kui teil vestid seljas on".

"Miks teil veste seljas ei ole?", küsis poisike edasi. "Sest meie oleme juba suured".

"Miks?...(pikk mõttepaus)...Kas ma võin sul käest kinni võtta, sest kui sul ei ole vesti seljas, sest ma ju ei leia sind üles siis, kui sa ära kaod.... " Sel hetkel pidin ma kahjuks teel ära keerama kooli poole, aga ma lihtsalt armastan väikeseid lapsi :) Parim viie MIKSi küsimise/näitamise näide..

Ma tellisin endale juba eelmine nädal Saaremaalt õunu, täna saabusid nad viimaks ometi kiirkulleriga kohale. Lisaks ootas mind saadetise hulgas ka pisike üllatus- värske põdralihasuitsuvorst. Seoses sellega, edastas kuller mulle teate, et lähiajal ei oodata mind Pärnusse- selle kinnituseks ütles ta, et minu toast on ametlikult tehtud vorstikuivatusahi ning kahele seal ruumi ei jätku :) Fine!

Õhtul ootas mind ees kultuuritoimkonna motivatsiooniüritus. Käisime Skyparkis :) Mul on selle kohta õelda ainult 8 sõna- fun, higi, fun, põrutused, fun, paistes hüppeliiges ja fun. Hiljem õhtu jätkus juba vanalinnas mööda munakivitänavaid tatsudes ning ühise laua taga tutvustusringe kedrates. Kas te teadsite, et iga inimese sees on õnnesüsteem ehk õnnekotike- mina ei teadnud, aga nüüd tean :) Süsteemi toimemehhanism on väga lihtne- toimub kaks vastandlikku protsessi- kogumine ja kulutamine. Siis, kui meil läheb midagi hästi (nt võiga määritud sai kukub sul napilt teksaspükstest mööda või kontrolltöös on just need küsimused, mida sa igaks juhuks hommikul üle kordasid jnejne), sellisel juhul on tegemist oma õnne kulutamisega. Aga, kui midagi läheb teatud põhjustel veidi halvasti (nt istud selle ainukese tooli peale, kuhu oli pandud näts), siis on tegu lihtsalt õnne kogumisega . Ja kogumine ei ole üldsegi halb, see ju tähendab, et seda saab järgmine kord millalgi omakorda kulutada ;) Tavaliselt võiksid olla inimestel need süsteemid tasakaalustatud, see tähendab, et nii palju kui kogud, nii palju on sul ka võimalust kulutada. Aga, kallid inimesed, kes te tunnete nagu teil ei läheks kunagi midagi hästi ja mitte kunagi ei vea, siis siit tuleb teile hea uudis- kuna ka õnnekoti suurus on mingil määral piiratud, siis lõpmatuseni ole võimalik õnne koguda- süsteemis tekib ülekoormus ja mingil ajahetkel toimub suur plahvatus :) Ma loodan, et suutsite seda veidi keerukat mõttekäiku jälgida, kuid peate mulle andeks andma kui ma ei suutnud seda piisavalt hästi seletada, sest kell on ju ka juba kolm öösel.... Igatahes, idee on selles, et iga inimene peaks suutma oma ebaõnnestumisi näha mingisuguse positiivse nurga alt- olgu siis selleks kasvõi õnnekotti õnne kogumine :)

Aga olgu, ma arvan, et täna ma enam ei suuda enam kirjutada/mõelda/õelda (hea, et ka blogid on kaasajastunud ning kasutavad spellerit) ning lähen magama ära. Kui nüüd kella vaadata ja teha keerukaid matemaatilisi tehteid, siis (kui ma just ei teinud mõnda ränka arvutusviga) tuleb tõdeda, et saan täna öösel ainult kolm tundi magada :(

Loodetavasti on Ida-Virumaal ka internet olemas, sest teatavalt kuulub Wifi Eestis juba inimõiguste hulka ;)

Goedenacht!

Kati