"On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall" (Winnie Puhh)

Täna hommikul sain ma maailma toredaim äratuse- Krissu oli Konnamaalt tagasi jõudnud ja tahtis minuga lõunatama minna :) Tekkis isegi motivatsioon, et oma soojast voodist ennast üles ajada ja kohvi keetma minna.

Mu lemmik osa hommikuse ärkamise juures on- esiteks: see hetk kui sa just teed oma silmad lahti ja mäletad niii hästi, mida öösel unes oled näinud....ning kahe sekundi pärast on see tunne kadunud ja püüad pingsalt meenutada, mis see oli- just nendel hetkedel tunnen, et olen oma operatiivmälu kasutanud väga ebaefektiivselt, kuna kõige olulisem ja meeldivam informatsioon lihtsalt ei taha sinna talletuda. Teiseks: see hetk kui kohvi on just valmis tiksunud- võtad oma teki, valad kohvi megasuurde kruusi , tuled ja istud elutoa diivanile, teed arvuti lahti ja sulle hüppab ette Skype vestluse aken ning vähemalt kaks inimest ütlevad sulle tere hommikust :) See on heaks alternatiiv, kui kõik su korterikaaslased on sinust vähemalt viis korda agaramad ja on juba ammu kodust minema läinud selleks ajaks, kus sa ärkad.

Mulle ei meeldi Eestimaa sügis, kuna ma leian, et see ei ole normaalne kui ma pean kell 10 hommikul ikka veel tuled põlema panema, sest väljas on nii hämar ja sombune..

Lisaks sellele, olin ma täna hommikul piisavalt geniaalne, et jalutada alla viiendalt korruselt ja alles õues avastada, et - oi, täna sajab ju vihma (sest ma elan ju ilma akendeta korteris ja igasugune ühendus välismaailmaga puudub). Loomulikult tabavad mind mu blondiiniusegeenid tavaliselt just sellistel hetkedel, mil ma hakkan igale poole hiljaks jääma. Nii ma siis omaette pobisedes ja kirudes jalutasin rõõmsalt tagasi viiendale korrusele ja haarasin oma vihmavarju. Loll pea on jalgade nuhtluseks! :)

Kahtlemata oli mu tänase päeva Highlight see, kui Krissu jalutas mulle koolis vastu :) Lõpuks ometi jõudis ka tema tagasi reaalellu (kuigi ta juba vaatab uusi lennupileteid Konnamaale). Aga tegelikult on mul tema üle väga-väga hea meel ja loodan, et see päikeseline sära püsib tema näol vähemalt viienda detsembrini ;)

Aga see pole veel kõik- mul oli täna väga Highlightide rohke päev. Nimelt saavutasin ma oma esimese suurema saavutuse (ma saan aru, et mõnede inimeste jaoks on see tühiasi, aga minul esimest korda)- Hasartmängumaksu Nõukogu eraldas minu IW projektile 24 000 krooni :) Ma olen nii õnnelik, et ei istunud seal esinduse ruumides 24/7 päris ilma asjata. Aga ma luban, et nii pea kui IW läbi saab, kustutan oma sõnavarast sõnapaari "projektitoetuse avaldus" vähemalt kolmeks kuuks ära ;) Ja no ilmselgelt tekkis tänu sellele järjekordne vabandus, et minna konstantselt-suu-kõrvuni-käiva Krissuga (sest ta lihtsalt näeb teatud põhjustel nii õnnelik välja) Amarillosse tähistama. Kell 11 Mehhiko toite täis oleva kõhuga koju viiendale korrusele veereda ei ole üldse kerge :)

Hmmm, kahtlaselt hea päev oli kokkuvõttes täna. Niipea, kui siin kirjutamisega ühele poole saan, lähen ja tšekkan, et äkki on minu segamini sahtlid ka ennast imekombel ise ära koristanud või kas leian midagi meeldivat oma meilboksist :)

Meeldivat õhtut teilegi soovides,

Bouna notte!

Kati